Eetika ja IT

Järgnevalt analüüsime UXPA ehk User Experience Professionals Association'i eetikakoodeksit, mis on kättesaadav siit (1). Antud organisatsioon oli esimesena eestvedajaks World Usability Day'i korraldamisele, mida on möödunud aastatel tähistatud ka Tallinnas. UX spetsialistid tegelevad inimeste käitumise uurimisega näiteks tarkvarade kasutamise kontekstis ning sealjuures tuleb neil jääda objektiivseks nii uurimisprotsessis kui ka tulemuste tõlgenduses, mistõttu on nende eetikakoodeksiga tutvumine huvitavaks ülesandeks. 

UXPA eetikakoodeks koosneb seitsmest lähtepunktist, millest esimene huvipakkuvam sarnaneb tugevalt teiste veebis kättesaadavate eetikakoodeksitega. Tees kõlab järgmiselt: "Käitu kõigi parimatest huvidest lähtuvalt" ning selle all peetakse silmas, et UX spetsialist on kursis valdkonna arengutega ja arendab ennast regulaarselt, võtab vastu ainult sellist tööd, milleks ta on kvalifitseeritud, ning on avatud oma töö tagasisidestamisele. Neid nõudeid võib pidada rohkem kui õigustatuks ning kokkuvõtvalt peaksid need kirjeldama iga töötajat sõltumata erialast, kes soovib oma töös regulaarselt korrektuure teha. Ühtlasi näeme, et küsimus pole mitte ainult klassikalises õige-vale lähenemises, vaid ka ideaalides laiemalt - eetikakoodeks vastab siinkohal üldisematele küsimustele UX spetsialisti enesearengu osas. 

Kuivõrd UX spetsialisti tööülesanded sisaldavad endas tööd inimeste ja nende käitumise uurimisega, on tähelepanuväärne UXPA eetikakoodeksi kuues punkt, mis sätestab järgneva: "Austa privaatsust, konfidentsiaalsust ja anonüümsust". Teesi põhipunktid sisaldavad endas lubadust mitte jagada ilma loata personaalselt või asjasse mittepuutuvat informatsiooni ning kasutajate nõusolekute kogumist. Veebipõhiste prototüüpimistarkvarade, millele pääseb ligi mitmeid inimesi ning tiimitöö tähtsuse suurenemise kontekstis on need põhimõtted kahtlemata olulised. Mõeldes väiksemahuliste tarkvaraprojektide peale, kus kasutajate hulk on limiteeritud, muutub privaatsuse tagamine veelgi olulisemaks, kuivõrd selle puudumisel ei pruugi kasutajad anda toote kohta ausat tagasidet. Ja vastupidi - juhul, kui ettevõtte peaks juba täna koguma kasutajate käitumise kohta veebilehel informatsiooni, tuleks kasutajaid sellest kindlasti teavitada. 

Samavõrra oluline ka eetikakoodeksi viimane punkt: "Jaga kõiki järeldusi", mille eesmärgiks on UX spetsialisti suunamine positiivsete tulemuste kõrval ka negatiivsete tulemuste teatavaks tegemisele. Tervikliku tagasiside eelduseks omakorda on korrektse ja kallutamata valimi koostamine ning piiratud valimi tingimustes tulemuste järeldusvõime piirangutega arvestamine. Antud punkt küll ei kajasta sellist nõuet otseselt, kuid kaudselt võime siit välja lugeda ka UX spetsialisti kohustuse esialgse ülesandepüsituse pimesi uskumise kõrval lähtuda teesist "Võta arvesse kõiki tingimusi". Õigustatuna paistab siinkohal seegi, kui UX spetsialist enda ülesande piiridest kaugemale vaadata suudab, ning oluliste puudujääkide märkamisel nendest klienti teavitab, sõltumata sellest, kas viimane oli otseselt tema töö sisuks või mitte. 

Kasutatud materjalid:

1. https://uxpa.org/resources/uxpa-code-professional-conduct

Andmeturveː tehnoloogia, koolitus ja reeglid

CryptoLocker on peamiselt Microsoft Windows'ile suunatud pahavara, mis muudab arvutil olevad andmed loetamatuks ning nõuab omanikult andmete lahtikrüpteerimise lubaduse eest tasu. Esimest korda jõudis CryptoLocker Eestisse 2014. aastal (1). Analüüsime CryptoLocker'it "Mitnicki valemi" kolme komponendi: tehnoloogia, koolitus ja reeglid, lõikes. 

Lisaks operatsioonisüsteemi regulaarsele uuendamisele aitab tehnoloogia kontekstis võitluses CryptoLocker'iga märkimisväärselt korraliku antiviiruse ja tulemüüri kasutamine. Samuti on oluline vaadata üle arvuti vaikesätted faililaiendite kuvamise osas: määrates, et arvuti kuvaks  automaatselt faililaiendi nime, on pahavara lihtsamini märgatav. E-posti tarkvara sätteid kasutades tuleks võimalusel filtreerida välja .EXE faililaiendit sisaldavad kirjad. Kuivõrd CryptoLocker'il on tendents käivituda AppData/LocalAppData kaustadest, tuleks võimaluse korral piirata nende kaustade kasutust ainult teada-tuntud rakendustele, ning juhul, kui Remote Desktop Protocol'i pidev kasutus ei ole vajalik, lülitada välja ka see. 

Koolituse aspektist lähtudes on CryptoLocker'i näitel kõige olulisem üldise teadlikkuse ning tähelepanelikkuse kasvatamine. E-kirjad, mille vahendusel CryptoLocker'id levivad, on muutumas aina usutavamaks ning veel ei ole mitte kõigile üldteada fakt, et kirja saatja ei pruugi olla tegelikult see, keda kasutajale kuvatakse. Samuti on oluline kasutajatele rõhutada oluliste dokumentide dubleerimise vajadust kas pilvekettal või välisel andmekandjal. Kuivõrd CryptoLocker suhtleb andmete krüpteerimise ajal serveriga, võib suurema andmekao hoida ära arvuti kiire internetiühenduse peatamine - seda võtet tuleks kindlasti rõhutada ka kasutajatele. 

Reeglite osas tuleb organisatsioonis kehtestada nõue, et avatakse vaid selliseid e-kirju, mille sisu ning faililaiendid on valideeritavad ning erandite osas tuleb ennetavalt konsulteerida IT osakonnaga. Kasutajatele peab kehtima nõue, et IT probleemide ilmnemisel tuleb nendest koheselt teada anda. Suhtlus IT osakonnaga peab olema kõigile selgelt dokumenteeritud ja arusaadav ning IT osakond omakorda peab probleemide lahendamise kõrval koostöös organisatsiooni teiste juhtidega vastutama pahavarade, sh CryptoLocker'itega, haldamise tegevusplaani ning võimekuse eest. 

P.S. Nädalateema täienduseks soovitame ühtlasi tutvuda scambaiting'u teise ilmeka näitega, mida kajastab James Veitch'i TED kõne pealkirjaga "This is what happens when you reply to spam email"(2).

Kasutatud materjalid: 

1. https://www.ria.ee/ee/eestisse-joudis-pahavara-cryptolocker.html

2. https://www.ted.com/talks/james_veitch_this_is_what_happens_when_you_reply_to_spam_email

Teistmoodi IT

Üks uudsemaid viimase aja lahendusi, mida olen tugitehnoloogiate osas näinud, on kahtlemata käepeal Emma Watch (1). See on loodud pidades silmas kordinatsioonihäiretega, sh näiteks Parkinsoni tõve põdevaid, inimesi. Sellele on küll eelnenud erinevaid lahendusi näiteks spetsiaalse kinda või lusika näol, kuid antud lahenduse puhul on kiiduväärt just selle lihtsus teostuses.

Lahenduse tööpõhimõte on järgmine: käepaela sees töötavad väikesed vibreerivad mootorid. Nende mootorite mõjul töötab käepael vastupidiselt treemorile ehk vibreerib kasutaja värinate suhtes vastupidises suunas tagades nii käe stabiilsema liikumise. Stabiilsem käeliikumine toob Parkinsoni tõve põdevale inimesele tagasi võimaluse tõmmata sirgeid jooni ning kirjutada käekirjas, mis loetav.

Kuigi toote taga olev leiutaja Haiyan Zhang (2) tegeleb teleprojekti raames loodud käepaelaga edasi, loodab ta, et leidub ka teisi töögruppe, kes oleksid valmis sarnast lahendust teiste võimalike abivahendite kontekstis kasutama. 70% Parkinsoni põdevatest inimestest peavad igapäevast võitlust värinatega (3), muutes sellise toote rohkem kui vajatuks.

Kasutatud kirjandus: 
1. http://metro.co.uk/2016/12/08/woman-with-parkinsons-can-write-again-using-incredible-invention-6309459/ 
2. http://www.sbs.com.au/guide/article/2017/03/13/meet-aussie-inventor-whose-watch-reduces-parkinsons-tremors
3. http://parkinsonslife.eu/parkinsons-smart-watch-haiyan-zhang-emma-lawton/

Inimese ja arvuti suhtlus, ergonoomika ja kasutatavus

Seekordse postituse eesmärgiks on analüüsida ühte positiivset ning ühte negatiivset näidet kasutajakogemusest veebis. Positiivse näitena pakume kasutaja rahulolu vaatepunktist välja Airbnb ning negatiivse näitena õpitavuse kontekstis Jira Service Desk'i. 

Alustame Jira Service Desk'ist, mida artikli autor on viimase aasta jooksul oma töös kasutanud, ning mille õppimine on olnud vaevarikkam, kui see ideaalis olla võiks. Kuigi tarkvara kasutamine lähtesätteid kasutades on võimalik ning mitte liialt keeruline, nõuab igasugune täpsustav seadistamine kas dokumentatsiooniga tutvumist või konsultatsiooni Jira eksperdilt. Kõige suuremaks probleemiks on autor hinnangul see, et tarkvaras kasutatakse kahetasandilt seadistust, kus esimeseks tasandiks on üldsätted ja teiseks projektipõhised sätted. Probleem tekib sellest, et mõlemad tasandid on omavahel ristviidatud ning sagedane on olukord, kus kasutajal puudub arusaam, kas muudetakse üld-või projektipõhiseid sätteid. Täiendavat ajakulu toidab fakt, et üldsätteid ei saa mitte alati projektidele otse kohaldada, vaid neid tuleb projektide endi all täiendavalt seadistada. Keerukust õppimisel lisab omakorda see, et üld-ja projekti sätted ei ole otseselt duplikaadid ning kasutaja peab teadma, millisel tasandil üks või teine seadistus asub. 

Ühtlasi näib, et kõikvõimalike vaikimisi loodud töövoogusid ja lisasätteid ei peaks alati hoidma listides nähtaval ning mõistlikum lahendus võiks olla nende täiendav importimise võimalus vajadusel (ja olukorras, kus kasutaja on veendunud, et just seda ta vajab). Keerukama tarkvara puhul on kerge tekkima infokülluse probleem, mida aitaks hõlpsasti lahendada "less is more" lähenemine. 

Positiivse kasutaja rahulolu näitena vaatame Airbnb'd. Kuigi paljuski aitab selle teenuse meeldivusele kaasa teenuse kontseptsioon tervikuna, on nad suutnud luua ka läbimõeldud ja mugava veebilehe. Nad olid üks esimesi, kelle esilehel oli pikka aega fookuses ainult üks otsingukast: kuhu, millal, kui mitu inimest. Selline lahendus on sedavõrd lihtne, et läbib igal juhul n.n. vanaema testi. Samuti on nad mõistlikult liigendanud oma otsingufiltrid ning toovad tulemustes välja just need aspektid, mille järgi ööbimiskohta reaalselt otsitakse: hind, asukoht ning pildid. Kui võrrelda Airbnb lahendust näiteks Booking.com pakutuga, on erinevus sisuliselt mõõtmatu. Viimase puhul on esilehel ja otsingutulemustes märksa rohkem infot, pidevalt avanevad kõikvõimalikud pop-up'id ning "fear of missing out" mõtteviisist lähtudes kuvatakse nii kollaselt kui ka punaselt kõikvõimalikke teavitusi. Kahtlemata kuulub antud juhul rahulolu valdkonda ka turunduslik võte retargeting'i näitel, mida Booking.com teeb nii intensiivselt ja läbimõtlematult, et teatud sihtgrupid väldivad selle kasutamist.  

Arendus- ja ärimudelid

Järgnevalt analüüsime Scrum arendusmudelit ning SaaS ärimudelit ettevõtte näitel, kus artikli autor hetkel töötab. Ettevõte on konkreetselt tarkvaraarenduses tegutsenud 1,5 aastat, kuigi on olnud valdkonnas tegev juba varasemalt, ning arendab ühistranspordisektorile suunatud tarkvara. 

Veel poolteist aastat tagasi ostis ettevõtte arendustöid sisse tarkvaraarendusega tegelevast firmast ning arendusmudelitest kõige enam vastas tollasele tegelikkusele Waterfall. Tänaseks on liigutud üle Scrum mudelile ning peamine põhjus selliseks valikuks on antud mudeli paindlikus. Arendustsükkel kestab kaheksa nädalat ning sisaldab endast kahte arendussprinti, mis mõlemad kestvad omakorda kaks nädalat. Nende vahele jääb ühenädalane paus, mida kasutatakse backlog’i korrashoidmiseks ning sprindi planeerimiseks. Ülejäänud nädalad kuluvad vastavalt majasiseseks testimiseks, kliendipoolseks testimiseks ning kasutajate koolitamiseks. Kuivõrd reaalselt on Scrum’i ettevõttes juurutatud umbes aasta, on vara öelda, kuivõrd hästi see ettevõtte ja tema klientide vajadused katab. Samas võib kindlalt väita, et kliendi ligipääs dokumentatsioonile Confluencis ning kliendipoolne testimiskohustus aitab arendada kliendi vajadusele paremini vastavat tarkvara ning tagab, et olulised lisafunktsionaalsused ei jää süsteemis riiulile seisma. Samuti on tänuväärt retrod, mis ei aita mitte ainult vigadest õppida, vaid ka tulevikutegevusi paremini planeerida. Olulise lisatähelepanekuna tuleb aga välja tuua, millise kaalu asetab Scrum mudel kliendi poolele. Nimelt ei ole mõeldav Scrum põhine arendus olukorras, kus kliendi poolel puudub kompetents ja ressurss enda rolli täitmiseks. 

Ärimudelitest kaldutakse antud toote puhul SaaS mudeli suunas, kuid nagu ka artiklis mainitud, on siingi tarkvara rendi põhise mudeliga piir hägune. Erilist raskust lisab fakt, et tegemist on ühistranspordisektoriga, kus müügitsükkel on sageli võrdlemisi pikk ja keerukas. Täpsemalt võiks väita, et tegemist on kasutuskorra põhise lahendusega, sest tasu arvestatakse müüdud piletite põhiselt. Olukorda lisab keerukust fakt, et üks ettevõte tegevussuundi hõlmab endas tarkvara pakkumist, mis on arendatud pidades silmas konkreetset riistvara. Tegemist pole küll tervikplatvormiga, kuid jätab ettevõttele kohustuse vähemalt teatud osas täita ka riistvara hooldamise rolli. Üldjoontes võib väita, et valitud ärimudel toimib, ning suuremad raskused peituvad pigem turu õiges segmenteerimises ning täiendavate tegutsemisvaldkondade leidmises. Hetkeseisuga jääb puudu äri ning arenduspoole koostööst ning mis jäi eelnevalt mainimata, tegelikult puudub ettevõttes Scrumi mudeli üks osapooli - tooteomanik. Probleemiks on, et täidetakse küll klientide vajadusi, kuid puudub suurem pilt ning täpsem siht vajaduste osas, mida tasuks järgmisena arendada. Samuti on kriitiliseks kohaks küsimus sellest, mida tuleks teenusena pakendada ning millise hinna eest. Arendustundide kõrval on samavõrra oluline projektijuhtimise ning kasutajatoe teenuse pakkumine ning hinnastamine.

Kuidas saada häkkeriks

Eric S. Raymondi tekst on otsekohene ja aus sissevaade häkkeriks olemise maailma ning teksti stiilist on tajuda autori laia kogemustepagasit ja kirge teema suhtes. Paralleele tema pidepunktide potentsiaalseks rakendamiseks võib leida kõikjalt. Toome näiteks soovituse mitte teha vaimule tuima tööd ning automatiseerida kõik, mis vähegi võimalik. Soovitusena kõlab see muidugi mõistlikult ning isegi tehtavalt, kuid see eeldab, et inimene, kelle tööd automatiseeritakse, ei ela hirmus oma ametikohta kaotada ning tal on teisi oskusi, mida rakendada. Kahjuks ei ole lihttöödele mitte alati võimalik leida tasuvaid alternatiive ning maailmamastaabis on teada, et tänastele lihttöölistele alternatiivse töö leidmine võib automatiseerimise ja robotite ajastul olla keeruline, kui mitte võimatu.




Loogilise jätkuna jõuame teise teksti läbiva teemani: see seab inimesele võrdlemisi kõrged ootused. Laskumata haridussüsteemi või lapsevanemaks olemise puudujääkidesse, peame nentima, et mitte alati ei jõua koolipingist tööturule motiveeritud ning oma intellektuaalseid võimeid maksimaalselt rakendavad soovivad inimesed. Isegi kui uuesti koolipinki jõudnud kaugõppurite jaoks on Raymond'i nõue uskuda enda õppimis- ja arenemisvõimesse pigem kerge, ei pruugi see olla nii kõikide inimeste näitel. Kokkuvõtvalt võime vast isegi öelda, et autor seab lugejale ja potentsiaalsele häkkerile liiga kõrged intellektuaalsed ja vaimse treenituse nõuded, kusjuures nende välja kommunikeerimises ollakse väga julged, ehk isegi liiga teravad.




Soovin, et autori käsitlus eri programmeerimiskeeltest antud tekstis ning täiendavalt viidatud artiklis "Why Python?" (1) oleks minuni jõudnud enne Java õppimist. Arusaam, et keel, mis teeb õppija eest liiga palju ära, loob vaid pealiskaudse arusaamise programmeerimisest, millest ei piisa keerukamate probleemide lahendamiseks, ei ole mulle võõras - Javat õppides astusin selle reha otsa mitmel korral. Autori argumenteeritud väited, et eri keeled esindavad erinevaid lähenemisi programmeerimisele, panevad mind huviga ootama järgmise semestrite programmeerimisaineid. Ühtlasi jäi positiivselt kummitama autori soovitus kas lugeda teiste kirjutatud koodi omandaks koodi kirjutamise stiil ning probleemilahenduse võtted või vabatahtlikult testima uusi rakendusi õppimise eesmärgil.




Tänuväärt on autori arvukad viited täiendavatele internetis leiduvatele materjalidele ja raamatutele. Kui tuua välja mõned kõige kõnekamad neist, siis näiteks Norvig'i tekst "Teach Yourself Programming in Ten Years" (2) analüüsib tabavalt infoühiskonna ebarealistlikke ootusi eesmärkide saavutamise ajakulu osas ning Dewar'i ja Schonberg'i "Where Are the Software Engineers of Tomorrow?" (3) võrdlus eri programmeerimiskeelte ning kriitika Java kui esimese keele kasutamise osas, pakub palju täiendavat mõtlemisainet.




1. http://www.linuxjournal.com/article/3882

2. http://norvig.com/21-days.html

3. http://static1.1.sqspcdn.com/static/f/702523/9242013/1288741087497/200801-Dewar.pdf?

IT juhtimine ja riskihaldus

Mõeldes maailmamastaabis tuntud IT juhtidele, meenub esimeste seas Elon Musk. Kui püüda leida laiast maailmast mõnda tuntud naissoost IT juhti, kelle tegemistest oleks piisavalt palju teada ning keda võiks heaks näiteks tuua, läheb asi keerulisemaks. Õnneks on IT Kolledži vilistlaste seas Kristel Kruustük, kes on tarkvara testimisteenust pakkuva firma Testlio kaasasutaja ning juht. Kuigi mõlemad nimed täidavad tehnilise juhi rolli kõrval aktiivselt ettevõte juhi rolli, on nende teadmised ja pädevus infotehnoloogilistes küsimustes kaasa rääkida, märkimisväärsed. 

Muski iseloomustab IT juhi arhetüüpidest kõige paremini eelviimane - arengumootor. Üheltpoolt on pea et kõik tema ettevõtmised suuremat tüüpi innovatsioon iseeneses, teisalt ei hoia Musk oma ettevõtteid mitte ainult arengu kursil, vaid on sageli teistest mitu sammu ees. Kui mõelda arengumootoriks olemise peale süvitsi, näeme, et Musk on suutnud end kehtestada kahel väljal - ta on loonud motiveeriva keskkonna nii oma ettevõtete sees (1), kui ka inspireerinud teisi ettevõtteid samas tegutsemisvaldkonnas. Viimase kinnituseks on näiteks Muski loobumine oma patentide kasutamise kontekstis hagide esitamisest (2). Kui püüda leida põhjust, miks Musk ei ole jõudnud masside mõistes samale pulgale Apple juhtidega, siis see võib tuleneda üheltpoolt Muski võrdlemisi tagasihoidlikus loomuses kui ka ambitsioonikas tegutsemisvaldkondade valikus. On selge, et edu auto- ja sülearvutiturul ei ole üks ühele võrreldavad. 

Kruustüki arhetüüpi valides näeme teda sobituvat mitmete juhitüüpide kategooriasse, kuid kõige enam samastub ta mulle esimese ehk liidri arhetüübiga. Kaalu sellesse kategooriasse langemise osas lisab peaasjalikult Kruustüki võimekus kommunikeerida oma ettevõtte sihti. Kusjuures viimase osas on tugevasti kaasa aidanud ka väga selge teenuse segmendi valik - kõikide testimisliikide asemel keskendub Testlio mobiilsete seadmete testimisele. Leian, et lisaks oma meeskonna motiveerimisele, on Kruustük pidevate esinemiste abil kindlustanud ka ettevõtte investorite ja IT sektori üldsuse tunnustuse ja usu tema ettevõtmisesse. Olles näinud teda ise esinemas ning kuulnud ka teistelt tagasisidet tema sõnavõttudele, olen veendunud, et mitmed IT sektori inimesed hindavad teda kui väga võimekat ja motiveeritud juhti. Arvestades Kruustüki vanust ja kogemust on vägagi tõenäoline, et juhtimise osas ootavad teda kogemusepagasi kasvades ees veelgi silmapaistvamad ajad.

Kasutatud materjalid: 
1. Elon Musk: Tesla, SpaceX, and the Quest for a Fantastic Future
2. https://www.tesla.com/blog/all-our-patent-are-belong-you

IT proff...?

Kui mõelda, millised võiksid olla hetkeseisuga eeldused IT sektoris professionaalina töötamiseks, siis esimese asjana torkab pähe kontseptsioon eluaegsest õppijast. Mitte kõigile ei sobi töökoht, mis eeldab võimekust tulla toime teadmatusega ning vajadusega pidevalt midagi juurde õppida. Kui teatud tüüpi töökohad on veel tänagi võrdlemisi rutiinse ning nii nimetatud kasutusjuhendi järgi täidetavate tööülesannetega, siis IT professionaalilt eeldatakse pidevat mitmekülgsete ülesandetüüpide lahendamist. See omakorda juhatab meid veel ühe märkimisväärse eelduseni - professionaali peab iseloomustama oskus loogiliselt mõelda ja seda oskust igapäevatöös ka reaalselt kasutada. 

Loogilise mõtlemise rakendamine pole aga ainus oskus, mida IT professionaalilt eeldatakse. Samavõrra oluline on ka kui mitte koodi kirjutamise oskus, siis vähemalt koodi lugemise oskus. Nimetagem seda üldnimetajana kui tehnilist lugemisoskust, mis peidab endas veel veateadete ja töös vajalike tehniliste dokumentatsiooni lugemise võimekust. Oluline on ka IT professionaali enda oskus loetavat tehnilist dokumentatsiooni vajadusel koostada ning mis veelgi olulisem - teisi õpetada. Kui veel kümnend tagasi sisaldas IT spetsialisti kuvand koridori pimedamais toanurgas riistvara alla mattunud üksiküritajat, siis täna näeme pigem tarkvaraarendusele keskendunud meeskondi, kus rõhuasetus on pideval teadmiste jagamisel. 

Mida tähendab meeskonnatöö olulisuse kasv inimesele, kes soovib 2017.aastal IT valdkonnas läbi lüüa? Ennekõike tähendab see oma sisemise sotsiaalse inimlooma vabadusse laskmist. Mitte kõik meist ei ole inimeste inimesed, kuid edukaks meeskonnatööks vajalikud suhtlusvõtted suudame me kõik omandada. Eks mõneti peegelda seda ka IT ettevõtete arvukad meeskonnaüritused, kus omal kohal on nii kontoris isutajate rõõmuks korraldatud aktiivsed tegevused kui ka õhtune saunaring. Suhtlusoskuse kõrval on kahtlemata oluline ka kohusetundlikus ja teatav iseseisvus võetud ülesannetes - seal, kus tarkvaraarendus on tiimitöö, peab igaüks andma endast parima. 

Raamatuarvustus: Knowmad Society

Teos “Knowmad Society” on mitmete autorite ühisloomingu tulemusena sündinud süntees ideedest ja näidetest, mida eesootavad aastad ning muutuv ühiskond meie ellu toovad ning millega meil kohaneda tuleb. Sealjuures mitmed märkimisväärsed probleemid ei oota meid mitte ees, vaid on juba kohal, ning nende lahendamiseks ei piisa mõttemustrite, mille tulemusena nad tekkisid, kasutamisest, vaid leida tuleb uus vaatenurk. Kuigi sageli idealistlik ning vahel ka utoopilisena näiv, püüab raamat anda meile kindlust saamaks hakkama kõikvõimalikes, sealhulgas määramatu ebakindluse tingimustes. 

Kokkuvõtvalt võib üht poolt peatükkidest näha õppimise ühisnimetaja all, sealjuures vähem või rohkem üllatuslikult tuuakse mitmel korral sisse ka mõiste unlearn (1) - oskus unustada varasemalt omandatud töövõtted ja mustrid ning olla avatud uutele praktikatele. Rohkem õppimisest olulisem on õppida nägema seoseid ning treenida oskust kasutada baasteadmisi eri kontekstides. See haakub soovitusega õppida programmeerima selmet keskenduda vaid konkreetsete programmeerimiskeelte äraõppimisele. Vaidlemata vastu selliste ettepanekute asjakohasusele ei leia me teosest paraku konkreetseid näiteid, kuidas õpitu unustamine reaalses elus toimima peaks või milliste võtetega võiksime me seoste nägemise oskust parandada. Üldine soovitus võiks kokkuvõtvalt kõlada nii: astu avastusteks üks samm kättesaadavast infost kaugemale. Üldisele ideetasandile jäävat mõttevahetust leevendab mõnevõrra autorite enda ülestunnistus, et antud teos on jätkuvalt avatud täiendustele ning viide tõsiasjale, et uute praktikate nägemine on raske, kui meid endid on treenitud vanade võtetega. 

Mõnevõrra konkreetsemad ollakse hariduseteema selles osas, mis puudutab uut laadi õppimisvorme ja koole. Ühe näitena tuuakse Sudbury kooli, kus eesmärgiks on tõsta aukohale pidev sotsiaalne õppimine ning õpilaste võimalused ise koolielu kujundamises kaasa rääkida. Kuigi kriitikatule alla on võrdlemisi kerge suunata baasteadmiste vajaduse ignoreerimine, et õpilane võiks üldse aimata, mida ta õppida soovib, väärib väljatoomist meeskonnatöö oskuse parandamine ning vastutuse võtmine. Need oskused on kahtlemata olulised mitmetes organisatsioonides juba täna, sealjuures info-ja teadmistejagamise vajadusest räägivad iseenda eest tarkvaraarendustiimide scrum master'id ning paarisprogarammeerimise ja koodi retsentseerimise praktikad. Vastastikuse õppimise ja Meetup'i kasutamise üheks heaks näiteks võib Eesti kontekstis tuua üritustesarja “Analüütikute hommik”. Meeskonnatöö ja suhtlusoskusele laiemalt keskendub ka raamatu keskpaik, kus peatutakse teadmistetestide standardiseeritusel ja seeläbi nende võimetusel mõõta nii nimetatud pehmemate oskuste taset, mida autorid näevad hädavajalikuna igapäevaelus hakkamasaamiseks. Viimast toetab järgnev väljavõte raamatust: “The soft skills have become the hard skills”. (2)

Ühisnimetaja teose esimeste peatükkidele võiks olla töö kõige laiemas tähenduses. Sealjuures olulise eristusena nähakse vahet töökoha ning töö enda vahel, millest esimene on kõigest praktiliste oskuste rakendamise positsioon, teine aga pikaajaline protsess, mille lõpliku tähenduse annab tegija talle aja jooksul ise. Tööturgu kujundab autorite sõnutsi nii suurenev mobiilsus kui ka koostöötamiskohtade teke. Eesti kontekstis on viimase punkti konkreetseteks näideteks nii Garage48 kui ka hiljuti uksed avanud SpringHub. Nende populaarsust pole keeruline mõista - sotsiaalsete loomadena vajame me enda kõrvale teisi inimesi ja organisatsioone, kellele toetuda ja kellelt õppida. Uue generatsiooni sooviks on luua alternatiive seal, kus traditsioonilised keskkonnad ei vasta tänastele nõudmistele. Kõikvõimalikud idufirmad pole selles kontekstis seega mitte mässuks olemasoleva vastu, vaid kõigest tänase ettevõtluspildi rikastamiseks. Paljud ettevõtted võidaksid, kui võtaksid omaks mõttemustri, et organisatsiooni asemel, mida on võimalik näha staatilisena, peaksime rääkima hoopiski organiseerumisest, mis vastab pidevatele muutustele, sealhulgas on paindlik koostööks kõikvõimalike teiste ettevõtlusvormidega. 

Teos on mõttetihe ja inspireeriv ning mitte kõike ei ole võimalik mahupiirangu sees käsitleda. Kahtlemata annab raamat palju mõtteainet tänastele üliõpilastele, nende seas eriti neile, kes on juba tööturule sisenenud ja omavad teatavat aimdust koolis omandatud oskuste kasutamise ning organisatsioonide toimimise kohta. Kui peaksin lugejale andma kaasa raamatust lähtuvalt ühe kokkuvõtva mõtte, siis see oleks järgmine: omanda oskus mõelda keskendumata sellele, mida mõelda, ning omanda oskus luua, keskendumata sellele, kuidas töötavad juba loodud lahendused.

1. Unlear - õpitut unustama. 

2. Pehmetest oskustest on saanud rasked oskused.

Arvutid ja paragrahvidː juriidika arvutimaailmas

Ajal, mil mitmed tehnoloogiat ja veebi kajastavad teosed kaotavad kuude möödudes oma relevantsuses, muutub piraadipartei liikmete Rick Falkvingei ja Christian Engströmi autoriõiguste temaatikat kajastav teos päev-päevalt aina olulisemaks. Suuremale osale internetikogukonnast märkamatult suruvad suurkorporatsioone esindavad huvigrupid läbi seadusemuudatusi, millel on potentsiaalne mõju piirata meie kõigi internetikasutuse vabadust. Kusjuures viimane võib seisneda nii suurenevas kontrollis, privaatse suhtluse käest andmises või ka täielikus ligipääsmatuses internetikasutusele. Autorite argumentatsioon vaba failiedastuse kaitseks ei toetu mitte ainult vettpidavale loogikale, vaid toob sisse paralleele internetist välja poole jääva maailma ning seal kehtivate reeglite osas. Vaatame järgnevalt kahte kuuest autorite ettepanekust. 

Järjekorras teine ettepanek soovitab, et autoriõigustega kaitstud materjalide levitamine ei tohiks olla keelatud juhul, kui selle taga ei ole majanduslikku motiivi. Võib muidugi vaielda majandusliku motiivi olemasolu ja täpsema sisu üle, kuid piirdugem hetkel olukorraga, kus autoriõigustega kaitstud materjalide levitamine ei panusta pangakonto seisu muutumisse. Sotsiaalmeedias on mitmel juhul sattunud patroniseeriva loengu ohvriks inimesed, kes on oma seinal või mõne postituse kommentaaris jaganud tasulise meediaväljaande artikli sisu. Sealjuures sõnavõtud on vaibunud niipea, kui lauale on jõudnud hüpoteetiline küsimus: "Kas Sa suhtuksid küsimusse samamoodi, kui ma jagaksin paberlehte füüsiliselt on sõbra või sõpradega?". Mõnel juhul järgneb sellele argumentatsioon leviku suurusest, mis interneti vahendusel on potentsiaalselt märkimisväärne, sageli aga teemapüstitus siinkohal soikub. Asetanud küsimuse rõhuasetuse põhimõttelisele ideele info jagamise kohta, märkame, et ajalehe toimetamine alumise korruse naabrile ei erine sisuliselt selle jagamisest sõpradega internetis. Täpselt samasuguse viite toovad oma teoses sisse ka Falkvinge ja Engström, kui nad väidavad, et reeglid internetis ja päris maailmas ei peaks erinema ainuüksi sellepärast, et tehnoloogia on muutnud meie võimalused informatsiooni jagada lihtsamaks. 

Autorite viies soovitus kajastab loodud materjalide vaba kasutust uue loomingu sünnil. Mõtlema hakates on üllatav, et niivõrd lihtne tees nagu kehtib kirjasõnas tsiteerimise kontekstis ei ole veel jõudnud muusika või filmikunsti valda. Kui kunstivalda kalduva loomingu juures tulla hetkeks teadusmaailma poolele, näeme pea igas teadusartiklis, kuivõrd oluline on juba olemasoleva materjali ja uurimistulemuste süntees uute teadmiste sünni juures. Paikapidavad järeldused eeldavad head materjali, mille kogumine ühele uurijale või uurijate generatsioonile, võib käia üle jõu. Seevastu varasemat materjali kasutades ning sellele korrektselt viidates, liigume kiiremal sammul tulemuseni ning selmet kedagi ära kasutades hoopiski väljendame austust juba loodud töö vastu. Kaasaja filosoofide üks kandvaid mõtteid oli, et teaduse eesmärgiks peab olema selle ületamine, mis omakorda eeldab selle kasutamist. Miks ei peaks sama kehtima ka muu loomingu juures, kus taaskasutus ei tõsta pedestjaalile mitte ainult kaasaegset muusika kokku miksijat, vaid annab uue vaatenurga ka materjali esialgsele autorile. Kui me tõesti püüdleme avatud teadmistepõhise ühiskonnakorralduse poole, siis peaks autoriõiguste kaitstud materjalide kasutamine olema lubatud alati, kui täidetud on Falkvinge ja Engströmi esimene tees - "Muutumata moraalsed õigused" ehk autori õiglasele tunnustamisele. 

On viimane aeg endalt küsida, millist maailma, ühiskond ja elu me soovime internetis kogeda ning millal on õigustatud piirata meid seal enam kui päriselus. Tasub silmas pidada, et mugavate suhtlusrakenduse kõrval on Telegram ja Wire ka tärkava protesti märgid võimalikele jälgimiste ja piirangute vastu ning loodetavasti on see vaid algus pikemal teekonnal avatud teadmistepõhise ühiskonnani.  

Tarzan suurlinnas: võrgusuhtluse eripäradest

Kuigi mitmed Virginia Shea kümnest käsust on aktuaalsed ning mõnedki neist vääriksid pikemat analüüsi, on mulle isiklikult kõige kõnetavam neist kuues: "Jaga oma teadmisi". Sealjuures teadmiste jagamise tõeline võlu sellisel kujul sai mulle selgeks just IT õpingute juures, kus kõige värskemaid tarkusi ja lahenduskäike ei leia mitte õpikust, vaid internetist. 

Infosüsteemide arenduse õppekava esimene programmeerimisaine eeldas nappide praktikumide kõrval intentiivset iseseisvat tööd ning kursusetööna toimiva rakenduse loomine nõudis veebikursuste ja õpikust omandatud kõrval senisest enam ning seotumaid teadmisi. Teooria ja praktika ei saa teadupärast omavahel alati just kõige paremini läbi, mistõttu kiireim võimalus programmeerimiskeele toimimise katsetamiseks oli teiste kirjutatud koodilõikude ümberkirjutamine ja läbimängimine. Github'i või Stack Overflow tagatud ligipääs just probleemilahenduse praktilisele poolele, oli programmeerimise õppimisel tähtsal kohal. Kahtlemata on progammeerimisoskuse juures oluline kogemuse ajaline mõõde - kogenud programmerijaks ei saa üleöö, aga ligipääsu kogenud programmeerija mõtlemismustritele tänu internetile loodud võimalustele teadmisi jagada küll. 

Oluliseks muutusid nii Stack Overflow postituste arvukad vastused, mis rohkem või vähem kaudselt õige vastuseni suunasid kui ka postitused ise. Algajana satud samasuguste probleemide otsa nagu kõik teised alustavad programmeerimishuvilised, mistõttu on üheltpoolt hea veenduda, et ka teised maadlevad sarnaste küsimustega ning teisipidi kiirelt oma küsimustele vastus leida. Sealjuures märkamatult mugavaks tegi selliste foorumite kasutamise asjaolu, et teised kogukonna liikmed said parimaid vastuseid järjekorras üles nihutada ning kõikvõimalikud dubleerivad küsimused suletakse koos lingiga juba eksisteerivale lahenduskäiku omavale postitusele. Suureks abiks olid ka need foorumid, kus koodi asemel soovitati lahendada matemaatilist probleemi esmalt paberil või toodi lahenduskäiguna välja hoopis algoritm, mida koodis realiseerida. 

Info- ja võrguühiskond

Pekka Himaneni raport Soome Parlamendile aastast 2004 käsitleb võimaliku tuleviku vaatepunktist mitmeid infoühiskonnaga seotud teemasid. Kokkuvõtvalt võib väita, et suurem osa ideid on realiseerunud, sealjuures silmapaistvalt aktuaalsed on kolm rõhuasetust, mida käsitleme järgmistes lõikudes. 

Üks kandvaid mõtteid Himaneni artiklis puudutab heaoluriigi poole püüdlemist. Selle teesiks on artiklis küll otseselt viitamata, kuid inglise filosoofi John Rawlsi mõttekäik, et õiglane ühiskond on see, mille inimesed kujundavad, kui nad lähtuvad võimalikkusest sündida ise ükskõik millisesse ühiskonnagruppi. Artikkel toob välja, et heaoluriigi teenuseid ei pea pakkuma ainult mitte riik, vaid ka erasektor, mida oleme näinud teostumas ühistranspordisektori näitel, kus teatud transpordiühendusi teostavad eraettevõtted, keda doteeritakse. Keerukusi sellel teel mainib artikli autor nii vananeva rahvastiku, mille aktuaalsust oleme kogenud pensioniea tõstmise näitel kui ka riikidevahelise maksupoliitilise võitluse kontekstis, kus iga riigi huvides on olla aktraktiivne riik, kus tegeleda ettevõtlusega. Viimast on Eestis eest vedanud näiteks Reformierakonna poliitika.

Artiklit analüüsides võib järgmise pidepunktina nimetada kultuuri, kommunikatsiooni ja kreatiivsuse rolli infotehnoloogilises revolutsioonis. Oluline on mõista, et innovatsiooni taga pole ainuüksi tehnoloogiline edenemine iseeneses, vaid ka kommunikatsiooni roll uute ideede implementeerimisel. See on eriti oluline juhul, kui uute tehnoloogiate kasutuselevõtt eeldab näiteks uut tüüpi riistvara või käitumise muutmist ning võimalusest per se on olulisem inimeste suunamine nende kasutamisele. Infotehnoloogia ja kultuurivaldkonna omavahelise suhte tugevnemist võime näha näiteks viimastel aastatel tekkinud Garage48 "Arts and hardware" või Tallinna Ülikooli "Loomehäki"korraldamise näitel, kus taaskord saab edu pandiks sageli ühelt poolt innovatiivne valdkondade kombineerimine ja teiselt poolt lahenduse tugev kommunikatsioon. Himanen toob ühtlasi infotehnoloogiliste lahenduste kvaliteedi kõrval sisse äri ja turunduse kvaliteedi roll muutmaks müüdavad tooted reaalset kasumit loovaks.

Kolmanda kandva mõttena võib nimetada kultuuri enda rolli muutumist. Näiteks töökultuuri olulisuse kasvu tööandja atraktiivsuse osas näeme Eestis selliste idufirmade nagu Pipedrive või Transferwise pealt, kelle jaoks talentide värbamine on lihtsam läbi tugeva meeskonnavaimu toetava keskkonna, mis on valdkonna spetsialistide seas üldteada. Sama väide kehtib kui mõelda töö tähenduslikkuse peale ning võimaluse üle end töö raames teostada. Täna edukad ettevõtted näevad, et töötajad ootavad töölt enamat kui õiglast palka ja häid töötingimusi. Seda on sealhulgas hiljuti kriitiliselt käsitlenud organisatsioonikultuuri uurija Simon Sinek. 1 Kultuuri roll on lisaks väärtuste kandjale muutunud ka väärtusruumi piire nihutavaks: välistööjõu värbamise kontekstis on oluline, et (töö)kultuur oleks avatud erinevustele, olgu selleks rass või seksuaalsed eelistused. Sealhulgas töötab antud väide ka teisipidi: välistööjõu värbamise kõrval on multikultuursus mõjuv argument ka kohalikele inimestele endale. 

1. Simon Sinek -  The Millennial Question

Uus meedia...?

Üks raskusi uue meedia analüüsimisel on kahtlemata tõsiasi, et sotsiaalmeedia tulekuga on mitmed uue meedia lahendused koondunud suurte korporatsioonide rakendustesse. Toome siinkohal näiteks Facebooki, mis koondab endas nii uudisväärtusega sisu edastamist toimides nii alternatiivina traditsioonilisele meediale, grupivestlusi, mis varasemalt leidsid aset kõikvõimalikes jututubades kui ka näiteks gruppe, mis on analoogiks foorumitele. Taolised läbipõimunud lahendused on funktsionaalsuse koondamise seisukohast kasutajatele küll väga mugavad, kuid samas ka kergelt sõltuvust tekitavad. 

Kui mõelda ühele valdkonnale, mida uus meedia on mõjutanud, sooviksin välja tuua kõikvõimalikud päris elus aset leidvad kokkusaamised ja kogunemised. 20.sajandi esimesel poolel olid haritlaste seas üle Euroopa populaarsed salongid, kus oli võimalik kohvi kõrvale maailma asju arutada. Osaliselt on küll alles jäänud luule-ja kirjandusõhtud, kuid salongi tüüpi suhtlust sellisel kujul enam ei leidu. Kui aga Sinu sotsiaalvõrgustikku juhtub kuuluma mõni kultuuritegelane, siis märkad peagi, et sotsiaalmeedia on selle rolli üle võtnud. Õhtusel ajal genereeritakse päevakajalisi teemasid kajastavate postituste alla pea sajapealisi kommentaarilõimesid, mille pikkused ületavad lühiartiklite omi. Sealjuures ei ole kirjutatu enamasti sugugi sisutühi, vaid toetub tugevalt välja arendatud argumentatsioonile. 

Analüüsides ühiskonda laiemalt, näeme, et kodanikuühiskonna võtmes eksisteerib kahesugune mõju näiteks protestidele. Ühelpoolt on kõikvõimalike protestide raskuskese koondunud internetti - selmet tulla tänavale, allkirjastatakse protestisõnum hoopiski veebis. Olgu selleks siis viimase poole aasta karusnahafarmide sulgemise aktsioon või loomade tsirkuses kasutamise vastane allkirjakogumine. Vähemtähtsad pole siinjuures ka ühiskonnategelaste sõnavõtud oma sotsiaalmeedia kontodel protestijate toetuseks. Teine sotsiaalmeedia mõjuaspekt on protesti reaalsele toimumisele. See tähendab, selle korraldamise ning juhtimise, mõjutamisele. Seda tüüpi olukorda, kus protesti kulgu suunati sotsiaalmeedia kanalite vahendusel, nägime 2011. aastal Araabia kevade kontekstis (1) ning 2013. aastal Türgis. (2)

Kui internetti kolimise fakti see külg, mis puudutab tänaste inimeste internetisõltuvuse süvendamist, välja jätta, näeme ühte väga olulist positiivset mõju: alternatiivsed mõtteviisid ja arutelud jõuavad nüüdsest märksa suurema seltskonna käsutusse. Sotsiaalmeedia kalduvus koondada inimese sõprade ringi selline hulk inimesi, kellega igapäevaselt ei lävita, laiendab mõtteruumi piire ning interneti vahendusel toimuv suhtlus muudab ebaoluliseks meie geograafilise asukoha ning võimalikud piirangud liikumises. Massimeedia võimalused inforuumi kujundada on tänu sotsiaalmeediale senisest väiksemad ning iga riik, kes taotleb avatud ja demokraatlikku riigikorda, saab sellest vaid võita. 

Kasutatud kirjandus: 
1. https://mic.com/articles/10642/twitter-revolution-how-the-arab-spring-was-helped-by-social-media#.ryR61jV26

2. http://cds.nyu.edu/projects/social-media-protest-information-influence-turkeys-gezi-park-protests/

Arpanetist Facebookiniː Interneti kujunemislugu

Vaatleme kahte erinevat nähtust Interneti varasemast ajaloost ehk veebi tekkimisele eelnenud perioodist, millest üks on tänastele internetikasutajatele tuttav ning teine tänaseks täiesti mälestustest kadunud. 

Üks rakendusi Interneti varasemast ajaloost, mis tekkis enne veebi tulekut 1988.aasta augustil ning on jäänud alles tänaseni, on kahtlemata IRC - Internet Relay Chat. IRC'i loojaks on tollal Oulu ülikoolis ning täna Googles töötav Jarkko Oikarinen (1). Võrreldes tänaste sõnumirakendustega eeldab IRC'i kasutamine teatavat tehnilist taiplikkust serveri aadressi väljakirjutamisel, pordi valimisel ning kasutajanime loomisel käsurealt - see selgitab, miks IRC ei ole jõudnud massidesse vaid jäänud pigem piiratud seltskonna kasutada, sealhulgas olnud väga populaarne arvutimängurite seas.

Kuigi IRC'i kasutamiseks vajalike rakenduste kasutajaliides on aja jooksul kaasajastunud, on lahenduse enda tööpõhimõte väga lihtne - võimalus suhelda kanali põhiselt või privaatselt teiste inimestega. Võib nentida, et lihtsuses peitub võlu ja see on taganud IRC'ile piisavalt kasutajaid ka ajal, mil eksisteerib märksa lihtsamaid veebipõhiseid suhtlusrakendusi. Nooremale lugejale võib olla üllatuseks, et BOT'id olid olemas juba IRC'i ajal - lihtsamad BOT'id panustasid vestlusvoogu, keerulisematega sai küsida ilmaennustuse kohta või ligipääsu tasulistele uudistele. Üks suuremaid IRC servereid globaalselt on täna Freenode (2) ning Eestis Ircworld (3).

Võrdlemisi keeruline on leida näidet nähtusest, mis oleks tervelt planeedilt kadunud, kuid kui keskenduda Eesti kontekstile, võime täie kindlusega väita, et füüsilist asukohta omavaid filmilaenutusi varasemal kujul enam ei eksisteeri. Linnapildi mälust on need sageli keldrikorrustel asunud poed otsekui pühitud. Need on asendunud ühelt poolt internetipõhiste lahendustega nagu näiteks Netflix või Amazon Prime Video või müüakse DVD formaadil filme hoopiski muusikapoodide lettidel. Kahtlemata mängib oma osa piraatlus kas failide alla laadimise näol Torrentitest ja voogteenuste kasutamisel.

Tehnoloogia poolelt on ühtlasi loogilise põhjuse ja/või tagajärjena pildilt kadunud VHS mängijad. Seda toetab ka fakt, et kui otsida Googlest märksõna "VHS mängija müük", siis ainsad vasted pärinevad järelturult. Samas pole sugugi välistatud, et sarnaselt vinüülide ja vinüülimängijate tagasitulekule näeme me ühel hetkel piiratud huviliste seltskonna käes taaskord populaarsust kogumas VHS kassette ja mängijaid.

Kasutatud kirjandus: 
1.https://en.wikipedia.org/wiki/Internet_Relay_Chat
2.https://en.wikipedia.org/wiki/Freenode
3.http://www.ircworld.org/

Noppeid IT ajaloost

Mõeldes infotehnoloogilistele läbikukkumistele, meenuvad esimese näitena kaasaskantavad polaroid stiilis printerid. Nutiseadmega ühilduvad printerid, mille kasutuseesmärgiks on nutiseadmega tehtud piltide välja printimine, on minu hinnangul läbi kukkunud mitmel põhjusel. Ühelt poolt on nutiseadmete põhimõtteline eesmärk salvestada olulist informatsiooni digitaalselt, mitte lihtsasti kaduval paberilehel, teiselt poolt ei ole nutiseadmega tehtud piltide kvaliteet võrreldav kaasaegse kaamera võimekusega, mis seab kahtluse alla nutiseadmega tehtud piltide välja printimise mõttekuse. Lõpptarbijale suunatud kaasaskantavate printerite kõrval on minu hinnangul läbi kukkumisele määratud ka näiteks Instagrami piltide printimiseks mõeldud külmkapi suurused seadmed kaubanduskeskustes, mille kontseptsioon ei sobitu Instagrami ideega ega teeni hästi sealsete piltide kvaliteeti. 

Teise läbikukkumisena julgen tuua välja Google nutiprille. Pikka aega meediakajastust pälvinud toode jõudis küll turule, kuid selle krõbe hind, möödapanekud disainis ning küsitav funktsionaalsus üheskoos komplitseeritud privaatsusküsimustega sundis maailma üht suurimat korporatsiooni peagi projekti lõpetama. On tõenäoline, et jõulised läbimurded nutiprillide või virtuaalse reaalsuse seadmete osas ootavad meid alles ees, kuid hetkeseisuga on küsitav, millist probleemi võiksid need täpsemalt lahendada, kui välja arvata meditsiini või geolokatsiooni temaatikaga seotud kasutusvõimalused. Vaidlemata vastu, et häälkäsklusele reageeriv prillipaar võib olla käepärane olukorras, kus kaks kätt hõivatuna soovime pildistada üles mõne olulise dokumendi või turismiatraktsiooni, on sellist tüüpi funktsionaalsus siiski pigem meelelahutuslik kui reaalselt eluks vajalik.

Vaadates riistvaraliste lahenduste kõrval tarkvara põhiste toodete poole, meenuvad 2000ndate algusaastate kõikvõimalik internetipõhised raadiokanalid, mis kadusid sama kiiresti kui nad turule jõudsid. Kui esialgu tekkis tegevuse lõpetanud raadiojaama kohta kiirelt asemele uus kanal, siis aastate jooksul on juurdekasv lõppenud. Ühelt poolt on nende ebaedu soodustanud tugevateks brändideks kujunenud teenusepakkujad nagu näiteks Spotify või iTunes, teisalt kuulatakse muusikat ühe enam koos videopildiga Youtube või Vimeo vahendusel. Osaliselt oleme tunnistajaks interneti ja raadio vahelise sünergia põhimõttelisele puudumisele - kui esimene eeldab täit, sealhulgas visuaalset, tähelepanu, siis viimane toimib sageli pigem taustajõuna. Tervitatav on seegi, et erinevalt raadiost, võimaldab näiteks Spotify või iOS podcast'i funktsionaalsus teha valiku just endale huvipakkuva seast, raiskamata aega muusikale ja sisule, mis kuulajat tegelikult ei kõneta.