IT proff...?

Kui mõelda, millised võiksid olla hetkeseisuga eeldused IT sektoris professionaalina töötamiseks, siis esimese asjana torkab pähe kontseptsioon eluaegsest õppijast. Mitte kõigile ei sobi töökoht, mis eeldab võimekust tulla toime teadmatusega ning vajadusega pidevalt midagi juurde õppida. Kui teatud tüüpi töökohad on veel tänagi võrdlemisi rutiinse ning nii nimetatud kasutusjuhendi järgi täidetavate tööülesannetega, siis IT professionaalilt eeldatakse pidevat mitmekülgsete ülesandetüüpide lahendamist. See omakorda juhatab meid veel ühe märkimisväärse eelduseni - professionaali peab iseloomustama oskus loogiliselt mõelda ja seda oskust igapäevatöös ka reaalselt kasutada. 

Loogilise mõtlemise rakendamine pole aga ainus oskus, mida IT professionaalilt eeldatakse. Samavõrra oluline on ka kui mitte koodi kirjutamise oskus, siis vähemalt koodi lugemise oskus. Nimetagem seda üldnimetajana kui tehnilist lugemisoskust, mis peidab endas veel veateadete ja töös vajalike tehniliste dokumentatsiooni lugemise võimekust. Oluline on ka IT professionaali enda oskus loetavat tehnilist dokumentatsiooni vajadusel koostada ning mis veelgi olulisem - teisi õpetada. Kui veel kümnend tagasi sisaldas IT spetsialisti kuvand koridori pimedamais toanurgas riistvara alla mattunud üksiküritajat, siis täna näeme pigem tarkvaraarendusele keskendunud meeskondi, kus rõhuasetus on pideval teadmiste jagamisel. 

Mida tähendab meeskonnatöö olulisuse kasv inimesele, kes soovib 2017.aastal IT valdkonnas läbi lüüa? Ennekõike tähendab see oma sisemise sotsiaalse inimlooma vabadusse laskmist. Mitte kõik meist ei ole inimeste inimesed, kuid edukaks meeskonnatööks vajalikud suhtlusvõtted suudame me kõik omandada. Eks mõneti peegelda seda ka IT ettevõtete arvukad meeskonnaüritused, kus omal kohal on nii kontoris isutajate rõõmuks korraldatud aktiivsed tegevused kui ka õhtune saunaring. Suhtlusoskuse kõrval on kahtlemata oluline ka kohusetundlikus ja teatav iseseisvus võetud ülesannetes - seal, kus tarkvaraarendus on tiimitöö, peab igaüks andma endast parima. 

Raamatuarvustus: Knowmad Society

Teos “Knowmad Society” on mitmete autorite ühisloomingu tulemusena sündinud süntees ideedest ja näidetest, mida eesootavad aastad ning muutuv ühiskond meie ellu toovad ning millega meil kohaneda tuleb. Sealjuures mitmed märkimisväärsed probleemid ei oota meid mitte ees, vaid on juba kohal, ning nende lahendamiseks ei piisa mõttemustrite, mille tulemusena nad tekkisid, kasutamisest, vaid leida tuleb uus vaatenurk. Kuigi sageli idealistlik ning vahel ka utoopilisena näiv, püüab raamat anda meile kindlust saamaks hakkama kõikvõimalikes, sealhulgas määramatu ebakindluse tingimustes. 

Kokkuvõtvalt võib üht poolt peatükkidest näha õppimise ühisnimetaja all, sealjuures vähem või rohkem üllatuslikult tuuakse mitmel korral sisse ka mõiste unlearn (1) - oskus unustada varasemalt omandatud töövõtted ja mustrid ning olla avatud uutele praktikatele. Rohkem õppimisest olulisem on õppida nägema seoseid ning treenida oskust kasutada baasteadmisi eri kontekstides. See haakub soovitusega õppida programmeerima selmet keskenduda vaid konkreetsete programmeerimiskeelte äraõppimisele. Vaidlemata vastu selliste ettepanekute asjakohasusele ei leia me teosest paraku konkreetseid näiteid, kuidas õpitu unustamine reaalses elus toimima peaks või milliste võtetega võiksime me seoste nägemise oskust parandada. Üldine soovitus võiks kokkuvõtvalt kõlada nii: astu avastusteks üks samm kättesaadavast infost kaugemale. Üldisele ideetasandile jäävat mõttevahetust leevendab mõnevõrra autorite enda ülestunnistus, et antud teos on jätkuvalt avatud täiendustele ning viide tõsiasjale, et uute praktikate nägemine on raske, kui meid endid on treenitud vanade võtetega. 

Mõnevõrra konkreetsemad ollakse hariduseteema selles osas, mis puudutab uut laadi õppimisvorme ja koole. Ühe näitena tuuakse Sudbury kooli, kus eesmärgiks on tõsta aukohale pidev sotsiaalne õppimine ning õpilaste võimalused ise koolielu kujundamises kaasa rääkida. Kuigi kriitikatule alla on võrdlemisi kerge suunata baasteadmiste vajaduse ignoreerimine, et õpilane võiks üldse aimata, mida ta õppida soovib, väärib väljatoomist meeskonnatöö oskuse parandamine ning vastutuse võtmine. Need oskused on kahtlemata olulised mitmetes organisatsioonides juba täna, sealjuures info-ja teadmistejagamise vajadusest räägivad iseenda eest tarkvaraarendustiimide scrum master'id ning paarisprogarammeerimise ja koodi retsentseerimise praktikad. Vastastikuse õppimise ja Meetup'i kasutamise üheks heaks näiteks võib Eesti kontekstis tuua üritustesarja “Analüütikute hommik”. Meeskonnatöö ja suhtlusoskusele laiemalt keskendub ka raamatu keskpaik, kus peatutakse teadmistetestide standardiseeritusel ja seeläbi nende võimetusel mõõta nii nimetatud pehmemate oskuste taset, mida autorid näevad hädavajalikuna igapäevaelus hakkamasaamiseks. Viimast toetab järgnev väljavõte raamatust: “The soft skills have become the hard skills”. (2)

Ühisnimetaja teose esimeste peatükkidele võiks olla töö kõige laiemas tähenduses. Sealjuures olulise eristusena nähakse vahet töökoha ning töö enda vahel, millest esimene on kõigest praktiliste oskuste rakendamise positsioon, teine aga pikaajaline protsess, mille lõpliku tähenduse annab tegija talle aja jooksul ise. Tööturgu kujundab autorite sõnutsi nii suurenev mobiilsus kui ka koostöötamiskohtade teke. Eesti kontekstis on viimase punkti konkreetseteks näideteks nii Garage48 kui ka hiljuti uksed avanud SpringHub. Nende populaarsust pole keeruline mõista - sotsiaalsete loomadena vajame me enda kõrvale teisi inimesi ja organisatsioone, kellele toetuda ja kellelt õppida. Uue generatsiooni sooviks on luua alternatiive seal, kus traditsioonilised keskkonnad ei vasta tänastele nõudmistele. Kõikvõimalikud idufirmad pole selles kontekstis seega mitte mässuks olemasoleva vastu, vaid kõigest tänase ettevõtluspildi rikastamiseks. Paljud ettevõtted võidaksid, kui võtaksid omaks mõttemustri, et organisatsiooni asemel, mida on võimalik näha staatilisena, peaksime rääkima hoopiski organiseerumisest, mis vastab pidevatele muutustele, sealhulgas on paindlik koostööks kõikvõimalike teiste ettevõtlusvormidega. 

Teos on mõttetihe ja inspireeriv ning mitte kõike ei ole võimalik mahupiirangu sees käsitleda. Kahtlemata annab raamat palju mõtteainet tänastele üliõpilastele, nende seas eriti neile, kes on juba tööturule sisenenud ja omavad teatavat aimdust koolis omandatud oskuste kasutamise ning organisatsioonide toimimise kohta. Kui peaksin lugejale andma kaasa raamatust lähtuvalt ühe kokkuvõtva mõtte, siis see oleks järgmine: omanda oskus mõelda keskendumata sellele, mida mõelda, ning omanda oskus luua, keskendumata sellele, kuidas töötavad juba loodud lahendused.

1. Unlear - õpitut unustama. 

2. Pehmetest oskustest on saanud rasked oskused.

Arvutid ja paragrahvidː juriidika arvutimaailmas

Ajal, mil mitmed tehnoloogiat ja veebi kajastavad teosed kaotavad kuude möödudes oma relevantsuses, muutub piraadipartei liikmete Rick Falkvingei ja Christian Engströmi autoriõiguste temaatikat kajastav teos päev-päevalt aina olulisemaks. Suuremale osale internetikogukonnast märkamatult suruvad suurkorporatsioone esindavad huvigrupid läbi seadusemuudatusi, millel on potentsiaalne mõju piirata meie kõigi internetikasutuse vabadust. Kusjuures viimane võib seisneda nii suurenevas kontrollis, privaatse suhtluse käest andmises või ka täielikus ligipääsmatuses internetikasutusele. Autorite argumentatsioon vaba failiedastuse kaitseks ei toetu mitte ainult vettpidavale loogikale, vaid toob sisse paralleele internetist välja poole jääva maailma ning seal kehtivate reeglite osas. Vaatame järgnevalt kahte kuuest autorite ettepanekust. 

Järjekorras teine ettepanek soovitab, et autoriõigustega kaitstud materjalide levitamine ei tohiks olla keelatud juhul, kui selle taga ei ole majanduslikku motiivi. Võib muidugi vaielda majandusliku motiivi olemasolu ja täpsema sisu üle, kuid piirdugem hetkel olukorraga, kus autoriõigustega kaitstud materjalide levitamine ei panusta pangakonto seisu muutumisse. Sotsiaalmeedias on mitmel juhul sattunud patroniseeriva loengu ohvriks inimesed, kes on oma seinal või mõne postituse kommentaaris jaganud tasulise meediaväljaande artikli sisu. Sealjuures sõnavõtud on vaibunud niipea, kui lauale on jõudnud hüpoteetiline küsimus: "Kas Sa suhtuksid küsimusse samamoodi, kui ma jagaksin paberlehte füüsiliselt on sõbra või sõpradega?". Mõnel juhul järgneb sellele argumentatsioon leviku suurusest, mis interneti vahendusel on potentsiaalselt märkimisväärne, sageli aga teemapüstitus siinkohal soikub. Asetanud küsimuse rõhuasetuse põhimõttelisele ideele info jagamise kohta, märkame, et ajalehe toimetamine alumise korruse naabrile ei erine sisuliselt selle jagamisest sõpradega internetis. Täpselt samasuguse viite toovad oma teoses sisse ka Falkvinge ja Engström, kui nad väidavad, et reeglid internetis ja päris maailmas ei peaks erinema ainuüksi sellepärast, et tehnoloogia on muutnud meie võimalused informatsiooni jagada lihtsamaks. 

Autorite viies soovitus kajastab loodud materjalide vaba kasutust uue loomingu sünnil. Mõtlema hakates on üllatav, et niivõrd lihtne tees nagu kehtib kirjasõnas tsiteerimise kontekstis ei ole veel jõudnud muusika või filmikunsti valda. Kui kunstivalda kalduva loomingu juures tulla hetkeks teadusmaailma poolele, näeme pea igas teadusartiklis, kuivõrd oluline on juba olemasoleva materjali ja uurimistulemuste süntees uute teadmiste sünni juures. Paikapidavad järeldused eeldavad head materjali, mille kogumine ühele uurijale või uurijate generatsioonile, võib käia üle jõu. Seevastu varasemat materjali kasutades ning sellele korrektselt viidates, liigume kiiremal sammul tulemuseni ning selmet kedagi ära kasutades hoopiski väljendame austust juba loodud töö vastu. Kaasaja filosoofide üks kandvaid mõtteid oli, et teaduse eesmärgiks peab olema selle ületamine, mis omakorda eeldab selle kasutamist. Miks ei peaks sama kehtima ka muu loomingu juures, kus taaskasutus ei tõsta pedestjaalile mitte ainult kaasaegset muusika kokku miksijat, vaid annab uue vaatenurga ka materjali esialgsele autorile. Kui me tõesti püüdleme avatud teadmistepõhise ühiskonnakorralduse poole, siis peaks autoriõiguste kaitstud materjalide kasutamine olema lubatud alati, kui täidetud on Falkvinge ja Engströmi esimene tees - "Muutumata moraalsed õigused" ehk autori õiglasele tunnustamisele. 

On viimane aeg endalt küsida, millist maailma, ühiskond ja elu me soovime internetis kogeda ning millal on õigustatud piirata meid seal enam kui päriselus. Tasub silmas pidada, et mugavate suhtlusrakenduse kõrval on Telegram ja Wire ka tärkava protesti märgid võimalikele jälgimiste ja piirangute vastu ning loodetavasti on see vaid algus pikemal teekonnal avatud teadmistepõhise ühiskonnani.  

Tarzan suurlinnas: võrgusuhtluse eripäradest

Kuigi mitmed Virginia Shea kümnest käsust on aktuaalsed ning mõnedki neist vääriksid pikemat analüüsi, on mulle isiklikult kõige kõnetavam neist kuues: "Jaga oma teadmisi". Sealjuures teadmiste jagamise tõeline võlu sellisel kujul sai mulle selgeks just IT õpingute juures, kus kõige värskemaid tarkusi ja lahenduskäike ei leia mitte õpikust, vaid internetist. 

Infosüsteemide arenduse õppekava esimene programmeerimisaine eeldas nappide praktikumide kõrval intentiivset iseseisvat tööd ning kursusetööna toimiva rakenduse loomine nõudis veebikursuste ja õpikust omandatud kõrval senisest enam ning seotumaid teadmisi. Teooria ja praktika ei saa teadupärast omavahel alati just kõige paremini läbi, mistõttu kiireim võimalus programmeerimiskeele toimimise katsetamiseks oli teiste kirjutatud koodilõikude ümberkirjutamine ja läbimängimine. Github'i või Stack Overflow tagatud ligipääs just probleemilahenduse praktilisele poolele, oli programmeerimise õppimisel tähtsal kohal. Kahtlemata on progammeerimisoskuse juures oluline kogemuse ajaline mõõde - kogenud programmerijaks ei saa üleöö, aga ligipääsu kogenud programmeerija mõtlemismustritele tänu internetile loodud võimalustele teadmisi jagada küll. 

Oluliseks muutusid nii Stack Overflow postituste arvukad vastused, mis rohkem või vähem kaudselt õige vastuseni suunasid kui ka postitused ise. Algajana satud samasuguste probleemide otsa nagu kõik teised alustavad programmeerimishuvilised, mistõttu on üheltpoolt hea veenduda, et ka teised maadlevad sarnaste küsimustega ning teisipidi kiirelt oma küsimustele vastus leida. Sealjuures märkamatult mugavaks tegi selliste foorumite kasutamise asjaolu, et teised kogukonna liikmed said parimaid vastuseid järjekorras üles nihutada ning kõikvõimalikud dubleerivad küsimused suletakse koos lingiga juba eksisteerivale lahenduskäiku omavale postitusele. Suureks abiks olid ka need foorumid, kus koodi asemel soovitati lahendada matemaatilist probleemi esmalt paberil või toodi lahenduskäiguna välja hoopis algoritm, mida koodis realiseerida. 

Info- ja võrguühiskond

Pekka Himaneni raport Soome Parlamendile aastast 2004 käsitleb võimaliku tuleviku vaatepunktist mitmeid infoühiskonnaga seotud teemasid. Kokkuvõtvalt võib väita, et suurem osa ideid on realiseerunud, sealjuures silmapaistvalt aktuaalsed on kolm rõhuasetust, mida käsitleme järgmistes lõikudes. 

Üks kandvaid mõtteid Himaneni artiklis puudutab heaoluriigi poole püüdlemist. Selle teesiks on artiklis küll otseselt viitamata, kuid inglise filosoofi John Rawlsi mõttekäik, et õiglane ühiskond on see, mille inimesed kujundavad, kui nad lähtuvad võimalikkusest sündida ise ükskõik millisesse ühiskonnagruppi. Artikkel toob välja, et heaoluriigi teenuseid ei pea pakkuma ainult mitte riik, vaid ka erasektor, mida oleme näinud teostumas ühistranspordisektori näitel, kus teatud transpordiühendusi teostavad eraettevõtted, keda doteeritakse. Keerukusi sellel teel mainib artikli autor nii vananeva rahvastiku, mille aktuaalsust oleme kogenud pensioniea tõstmise näitel kui ka riikidevahelise maksupoliitilise võitluse kontekstis, kus iga riigi huvides on olla aktraktiivne riik, kus tegeleda ettevõtlusega. Viimast on Eestis eest vedanud näiteks Reformierakonna poliitika.

Artiklit analüüsides võib järgmise pidepunktina nimetada kultuuri, kommunikatsiooni ja kreatiivsuse rolli infotehnoloogilises revolutsioonis. Oluline on mõista, et innovatsiooni taga pole ainuüksi tehnoloogiline edenemine iseeneses, vaid ka kommunikatsiooni roll uute ideede implementeerimisel. See on eriti oluline juhul, kui uute tehnoloogiate kasutuselevõtt eeldab näiteks uut tüüpi riistvara või käitumise muutmist ning võimalusest per se on olulisem inimeste suunamine nende kasutamisele. Infotehnoloogia ja kultuurivaldkonna omavahelise suhte tugevnemist võime näha näiteks viimastel aastatel tekkinud Garage48 "Arts and hardware" või Tallinna Ülikooli "Loomehäki"korraldamise näitel, kus taaskord saab edu pandiks sageli ühelt poolt innovatiivne valdkondade kombineerimine ja teiselt poolt lahenduse tugev kommunikatsioon. Himanen toob ühtlasi infotehnoloogiliste lahenduste kvaliteedi kõrval sisse äri ja turunduse kvaliteedi roll muutmaks müüdavad tooted reaalset kasumit loovaks.

Kolmanda kandva mõttena võib nimetada kultuuri enda rolli muutumist. Näiteks töökultuuri olulisuse kasvu tööandja atraktiivsuse osas näeme Eestis selliste idufirmade nagu Pipedrive või Transferwise pealt, kelle jaoks talentide värbamine on lihtsam läbi tugeva meeskonnavaimu toetava keskkonna, mis on valdkonna spetsialistide seas üldteada. Sama väide kehtib kui mõelda töö tähenduslikkuse peale ning võimaluse üle end töö raames teostada. Täna edukad ettevõtted näevad, et töötajad ootavad töölt enamat kui õiglast palka ja häid töötingimusi. Seda on sealhulgas hiljuti kriitiliselt käsitlenud organisatsioonikultuuri uurija Simon Sinek. 1 Kultuuri roll on lisaks väärtuste kandjale muutunud ka väärtusruumi piire nihutavaks: välistööjõu värbamise kontekstis on oluline, et (töö)kultuur oleks avatud erinevustele, olgu selleks rass või seksuaalsed eelistused. Sealhulgas töötab antud väide ka teisipidi: välistööjõu värbamise kõrval on multikultuursus mõjuv argument ka kohalikele inimestele endale. 

1. Simon Sinek -  The Millennial Question

Uus meedia...?

Üks raskusi uue meedia analüüsimisel on kahtlemata tõsiasi, et sotsiaalmeedia tulekuga on mitmed uue meedia lahendused koondunud suurte korporatsioonide rakendustesse. Toome siinkohal näiteks Facebooki, mis koondab endas nii uudisväärtusega sisu edastamist toimides nii alternatiivina traditsioonilisele meediale, grupivestlusi, mis varasemalt leidsid aset kõikvõimalikes jututubades kui ka näiteks gruppe, mis on analoogiks foorumitele. Taolised läbipõimunud lahendused on funktsionaalsuse koondamise seisukohast kasutajatele küll väga mugavad, kuid samas ka kergelt sõltuvust tekitavad. 

Kui mõelda ühele valdkonnale, mida uus meedia on mõjutanud, sooviksin välja tuua kõikvõimalikud päris elus aset leidvad kokkusaamised ja kogunemised. 20.sajandi esimesel poolel olid haritlaste seas üle Euroopa populaarsed salongid, kus oli võimalik kohvi kõrvale maailma asju arutada. Osaliselt on küll alles jäänud luule-ja kirjandusõhtud, kuid salongi tüüpi suhtlust sellisel kujul enam ei leidu. Kui aga Sinu sotsiaalvõrgustikku juhtub kuuluma mõni kultuuritegelane, siis märkad peagi, et sotsiaalmeedia on selle rolli üle võtnud. Õhtusel ajal genereeritakse päevakajalisi teemasid kajastavate postituste alla pea sajapealisi kommentaarilõimesid, mille pikkused ületavad lühiartiklite omi. Sealjuures ei ole kirjutatu enamasti sugugi sisutühi, vaid toetub tugevalt välja arendatud argumentatsioonile. 

Analüüsides ühiskonda laiemalt, näeme, et kodanikuühiskonna võtmes eksisteerib kahesugune mõju näiteks protestidele. Ühelpoolt on kõikvõimalike protestide raskuskese koondunud internetti - selmet tulla tänavale, allkirjastatakse protestisõnum hoopiski veebis. Olgu selleks siis viimase poole aasta karusnahafarmide sulgemise aktsioon või loomade tsirkuses kasutamise vastane allkirjakogumine. Vähemtähtsad pole siinjuures ka ühiskonnategelaste sõnavõtud oma sotsiaalmeedia kontodel protestijate toetuseks. Teine sotsiaalmeedia mõjuaspekt on protesti reaalsele toimumisele. See tähendab, selle korraldamise ning juhtimise, mõjutamisele. Seda tüüpi olukorda, kus protesti kulgu suunati sotsiaalmeedia kanalite vahendusel, nägime 2011. aastal Araabia kevade kontekstis (1) ning 2013. aastal Türgis. (2)

Kui internetti kolimise fakti see külg, mis puudutab tänaste inimeste internetisõltuvuse süvendamist, välja jätta, näeme ühte väga olulist positiivset mõju: alternatiivsed mõtteviisid ja arutelud jõuavad nüüdsest märksa suurema seltskonna käsutusse. Sotsiaalmeedia kalduvus koondada inimese sõprade ringi selline hulk inimesi, kellega igapäevaselt ei lävita, laiendab mõtteruumi piire ning interneti vahendusel toimuv suhtlus muudab ebaoluliseks meie geograafilise asukoha ning võimalikud piirangud liikumises. Massimeedia võimalused inforuumi kujundada on tänu sotsiaalmeediale senisest väiksemad ning iga riik, kes taotleb avatud ja demokraatlikku riigikorda, saab sellest vaid võita. 

Kasutatud kirjandus: 
1. https://mic.com/articles/10642/twitter-revolution-how-the-arab-spring-was-helped-by-social-media#.ryR61jV26

2. http://cds.nyu.edu/projects/social-media-protest-information-influence-turkeys-gezi-park-protests/