Eric S. Raymondi tekst on otsekohene ja aus sissevaade häkkeriks olemise maailma ning teksti stiilist on tajuda autori laia kogemustepagasit ja kirge teema suhtes. Paralleele tema pidepunktide potentsiaalseks rakendamiseks võib leida kõikjalt. Toome näiteks soovituse mitte teha vaimule tuima tööd ning automatiseerida kõik, mis vähegi võimalik. Soovitusena kõlab see muidugi mõistlikult ning isegi tehtavalt, kuid see eeldab, et inimene, kelle tööd automatiseeritakse, ei ela hirmus oma ametikohta kaotada ning tal on teisi oskusi, mida rakendada. Kahjuks ei ole lihttöödele mitte alati võimalik leida tasuvaid alternatiive ning maailmamastaabis on teada, et tänastele lihttöölistele alternatiivse töö leidmine võib automatiseerimise ja robotite ajastul olla keeruline, kui mitte võimatu.
Loogilise jätkuna jõuame teise teksti läbiva teemani: see seab inimesele võrdlemisi kõrged ootused. Laskumata haridussüsteemi või lapsevanemaks olemise puudujääkidesse, peame nentima, et mitte alati ei jõua koolipingist tööturule motiveeritud ning oma intellektuaalseid võimeid maksimaalselt rakendavad soovivad inimesed. Isegi kui uuesti koolipinki jõudnud kaugõppurite jaoks on Raymond'i nõue uskuda enda õppimis- ja arenemisvõimesse pigem kerge, ei pruugi see olla nii kõikide inimeste näitel. Kokkuvõtvalt võime vast isegi öelda, et autor seab lugejale ja potentsiaalsele häkkerile liiga kõrged intellektuaalsed ja vaimse treenituse nõuded, kusjuures nende välja kommunikeerimises ollakse väga julged, ehk isegi liiga teravad.
Soovin, et autori käsitlus eri programmeerimiskeeltest antud tekstis ning täiendavalt viidatud artiklis "Why Python?" (1) oleks minuni jõudnud enne Java õppimist. Arusaam, et keel, mis teeb õppija eest liiga palju ära, loob vaid pealiskaudse arusaamise programmeerimisest, millest ei piisa keerukamate probleemide lahendamiseks, ei ole mulle võõras - Javat õppides astusin selle reha otsa mitmel korral. Autori argumenteeritud väited, et eri keeled esindavad erinevaid lähenemisi programmeerimisele, panevad mind huviga ootama järgmise semestrite programmeerimisaineid. Ühtlasi jäi positiivselt kummitama autori soovitus kas lugeda teiste kirjutatud koodi omandaks koodi kirjutamise stiil ning probleemilahenduse võtted või vabatahtlikult testima uusi rakendusi õppimise eesmärgil.
Tänuväärt on autori arvukad viited täiendavatele internetis leiduvatele materjalidele ja raamatutele. Kui tuua välja mõned kõige kõnekamad neist, siis näiteks Norvig'i tekst "Teach Yourself Programming in Ten Years" (2) analüüsib tabavalt infoühiskonna ebarealistlikke ootusi eesmärkide saavutamise ajakulu osas ning Dewar'i ja Schonberg'i "Where Are the Software Engineers of Tomorrow?" (3) võrdlus eri programmeerimiskeelte ning kriitika Java kui esimese keele kasutamise osas, pakub palju täiendavat mõtlemisainet.
1. http://www.linuxjournal.com/article/3882
2. http://norvig.com/21-days.html
3. http://static1.1.sqspcdn.com/static/f/702523/9242013/1288741087497/200801-Dewar.pdf?
No comments:
Post a Comment