Teos “Knowmad Society” on mitmete autorite ühisloomingu tulemusena sündinud süntees ideedest ja näidetest, mida eesootavad aastad ning muutuv ühiskond meie ellu toovad ning millega meil kohaneda tuleb. Sealjuures mitmed märkimisväärsed probleemid ei oota meid mitte ees, vaid on juba kohal, ning nende lahendamiseks ei piisa mõttemustrite, mille tulemusena nad tekkisid, kasutamisest, vaid leida tuleb uus vaatenurk. Kuigi sageli idealistlik ning vahel ka utoopilisena näiv, püüab raamat anda meile kindlust saamaks hakkama kõikvõimalikes, sealhulgas määramatu ebakindluse tingimustes.
Kokkuvõtvalt võib üht poolt peatükkidest näha õppimise ühisnimetaja all, sealjuures vähem või rohkem üllatuslikult tuuakse mitmel korral sisse ka mõiste unlearn (1) - oskus unustada varasemalt omandatud töövõtted ja mustrid ning olla avatud uutele praktikatele. Rohkem õppimisest olulisem on õppida nägema seoseid ning treenida oskust kasutada baasteadmisi eri kontekstides. See haakub soovitusega õppida programmeerima selmet keskenduda vaid konkreetsete programmeerimiskeelte äraõppimisele. Vaidlemata vastu selliste ettepanekute asjakohasusele ei leia me teosest paraku konkreetseid näiteid, kuidas õpitu unustamine reaalses elus toimima peaks või milliste võtetega võiksime me seoste nägemise oskust parandada. Üldine soovitus võiks kokkuvõtvalt kõlada nii: astu avastusteks üks samm kättesaadavast infost kaugemale. Üldisele ideetasandile jäävat mõttevahetust leevendab mõnevõrra autorite enda ülestunnistus, et antud teos on jätkuvalt avatud täiendustele ning viide tõsiasjale, et uute praktikate nägemine on raske, kui meid endid on treenitud vanade võtetega.
Mõnevõrra konkreetsemad ollakse hariduseteema selles osas, mis puudutab uut laadi õppimisvorme ja koole. Ühe näitena tuuakse Sudbury kooli, kus eesmärgiks on tõsta aukohale pidev sotsiaalne õppimine ning õpilaste võimalused ise koolielu kujundamises kaasa rääkida. Kuigi kriitikatule alla on võrdlemisi kerge suunata baasteadmiste vajaduse ignoreerimine, et õpilane võiks üldse aimata, mida ta õppida soovib, väärib väljatoomist meeskonnatöö oskuse parandamine ning vastutuse võtmine. Need oskused on kahtlemata olulised mitmetes organisatsioonides juba täna, sealjuures info-ja teadmistejagamise vajadusest räägivad iseenda eest tarkvaraarendustiimide scrum master'id ning paarisprogarammeerimise ja koodi retsentseerimise praktikad. Vastastikuse õppimise ja Meetup'i kasutamise üheks heaks näiteks võib Eesti kontekstis tuua üritustesarja “Analüütikute hommik”. Meeskonnatöö ja suhtlusoskusele laiemalt keskendub ka raamatu keskpaik, kus peatutakse teadmistetestide standardiseeritusel ja seeläbi nende võimetusel mõõta nii nimetatud pehmemate oskuste taset, mida autorid näevad hädavajalikuna igapäevaelus hakkamasaamiseks. Viimast toetab järgnev väljavõte raamatust: “The soft skills have become the hard skills”. (2)
Ühisnimetaja teose esimeste peatükkidele võiks olla töö kõige laiemas tähenduses. Sealjuures olulise eristusena nähakse vahet töökoha ning töö enda vahel, millest esimene on kõigest praktiliste oskuste rakendamise positsioon, teine aga pikaajaline protsess, mille lõpliku tähenduse annab tegija talle aja jooksul ise. Tööturgu kujundab autorite sõnutsi nii suurenev mobiilsus kui ka koostöötamiskohtade teke. Eesti kontekstis on viimase punkti konkreetseteks näideteks nii Garage48 kui ka hiljuti uksed avanud SpringHub. Nende populaarsust pole keeruline mõista - sotsiaalsete loomadena vajame me enda kõrvale teisi inimesi ja organisatsioone, kellele toetuda ja kellelt õppida. Uue generatsiooni sooviks on luua alternatiive seal, kus traditsioonilised keskkonnad ei vasta tänastele nõudmistele. Kõikvõimalikud idufirmad pole selles kontekstis seega mitte mässuks olemasoleva vastu, vaid kõigest tänase ettevõtluspildi rikastamiseks. Paljud ettevõtted võidaksid, kui võtaksid omaks mõttemustri, et organisatsiooni asemel, mida on võimalik näha staatilisena, peaksime rääkima hoopiski organiseerumisest, mis vastab pidevatele muutustele, sealhulgas on paindlik koostööks kõikvõimalike teiste ettevõtlusvormidega.
Teos on mõttetihe ja inspireeriv ning mitte kõike ei ole võimalik mahupiirangu sees käsitleda. Kahtlemata annab raamat palju mõtteainet tänastele üliõpilastele, nende seas eriti neile, kes on juba tööturule sisenenud ja omavad teatavat aimdust koolis omandatud oskuste kasutamise ning organisatsioonide toimimise kohta. Kui peaksin lugejale andma kaasa raamatust lähtuvalt ühe kokkuvõtva mõtte, siis see oleks järgmine: omanda oskus mõelda keskendumata sellele, mida mõelda, ning omanda oskus luua, keskendumata sellele, kuidas töötavad juba loodud lahendused.
1. Unlear - õpitut unustama.
2. Pehmetest oskustest on saanud rasked oskused.
No comments:
Post a Comment